Siin jagab toitumisterapeut Anne-Mai Küünemäe oma kogemust Meelte kooliga. Anne-Mai kirjutas meeltepõhisest õppest ka Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis oma tervisejuhi eriala lõputöö.
——————————————————————————————-
Sel kevadel kaitsesin Tallina Ülikooli Haapsalu kolledžis lõputöö, milles uurisin meeltepõhise toitumise mõju lastele ja nende toitumisvalikute muutumisele. Juba ammu on teada, et õppimine võiks olla õppijat kaasav ja samas ka vaba ning mänguline. Teooriast, mida töö jaoks tundide kaupa läbi lugesin selgus, et niinimetatud käed-küljes õppimine on tõhusaim viis lähenemaks ka toitumise teemale. On nähtud, et lapsed teavad väga hästi, mis on tervisliku toitumise teooria, ometi on nende endi harjumused sellele teooriale sageli vastupidised. Eestis on ülekaaluliste kooliõpilaste arv aasta-aastalt tõusmas ning selle trendi peatamiseks tasub kaaluda uusi lähenemisi toitumishariduse andmisel.
Lõputöö uuriva osana tegin ühes Harjumaa koolis teise klassi õpilastele üheksa mängulist toitumisõpetuse tundi. Esimesel ja viimasel tunnil pakkusin lastele nn. rootsi-laualt erinevat valikut köögi- ja puuviljade ning marjade toidugrupis, et märgata nende valikuid ja võimalikke hilisemaid muutusi. Etteruttavalt võin öelda, et muutused olid väga rõõmustavad, juba selle üheksa nädalaga kasvas lastes märkimisväärselt julgus ja soov valida ning süüa erinevaid pakutud vilju.
Kui esimese tunni peamine fookus oli projekti tutvustamisel ja üleüldistel toitumise teemadel arutlemisel, siis järgnevad kaheksa tundi käisime koos lastega läbi kõik meeltepõhise toitumise erinevad aspektid. Näiteks:
- uurisime põhjalikult erinevate kapsaste lõhna ja väljanägemist,
- kuulasime missugust häält teeb porgand, kui seda kaetud kõrvadega süüa
- avastasime, et suur osa maitsest võib tulla hoopis toidu lõhnast
- kogesime, kuidas toidu värv ja väljanägemine võib selle maitse osas eelarvamusi tekitada
- õppisime, millised on toidus tajutavad viis põhimaitset
- proovisime tuvastada kuivaineid, mis olid peidetud sokkide sisse
- mängisime detektiivimängu, kus õige vastuseni viis erinevate lõhnade tuvastamine
- maitsesime erinevaid marju ja avastasime, et mari, mis ühele tundub eriliselt hapu, võib teisele tunduda sootuks magusam,
- uurisime, kuidas on toiduaineid oma töös kasutanud erinevad kunstnikud.
Kõikide tundide ajal julgustasin lapsi aktiivselt osalema, erinevaid vilju proovima ja julgelt aruteludest osa võtma, samas millekski sundi ei olnud. Laste huvi oli siiras ja nad olid üsna julged proovima ka selliseid toite, millega varem kokku ei olnud puutunud. Enim tugevaid, nii väga positiivseid kui ka negatiivseid, reaktsioone tekkis hapendatud köögiviljade ja erinevate maitsetaimede proovimisel.
Laste tagasisidest selgus, et neile meeldisid mängulised tunnid ja saadud kogemused võeti üldiselt kokku sõnapaariga „väga tore“.
Projekti läbiviijana hindan aga eriti toredaks vaatluse tulemusi. Nii esimesel kui ka viimasel tunnil pakkusin lastele kokku 24 erinevat nimetust vilju. Puuvilju ja marju oli mõlemaid neli ning köögivilju 16 erinevat. Juhendasin lapsi valima neid vilju, mida nad soovivad, kogused ei olnud piiratud. Analüüsida sain 14 lapse valikuid. Kui esimesel tunnil valiti taldrikule keskmiselt 7,1 siis viimasel juba 12,6 vilja, mis tähendab, et julgus tõsta taldrikule ning ka ära süüa mitmekesisem valik erinevaid puu- ja köögivilju, oli märkimisväärselt kasvanud. Rõõmustav oli ka see, et mitte ühegi lapse valikute arv kokkuvõttes ei vähenenud. Esimesel korral valisid kaheksa last oma taldrikule vähem kui kolmandiku pakutud viljadest, viimasel tunnil oli selliseid lapsi vaid kolm. Samuti, kui alguses valis 24 vilja hulgast söömiseks vähemalt pooled vaid üks õpilane, siis viimases tunnis oli neid juba kaheksa
Kuna köögivilju oli pakkumisel enim (16), siis ka suurimad muutused olid märgatavad just selles kategoorias. Enim valiti taldrikule 14 ja 13 erinevat köögivilja, mõlemad valikud tehti viimases tunnis. Keskmiselt valiti söömiseks esimeses tunnis 3,4 ja viimases tunnis 7,2 erinevat köögivilja.
Kõiki puuvilju (4) valis esimeses tunnis puuvilju söömiseks ainult üks laps, viimases juba seitse. Kaheksa lapse valikute arv suurenes, nelja puhul jäi samaks ja kaks last valisid vähem vilju kui esimesel korral kusjuures kumbki neist ei valinud viimasel tunnil taldrikule ainsatki puuvilja. Keskmiselt valiti lõpus 0,6 puuvilja rohkem kui alguses.
Võrreldes esimest ja viimast tundi marjade osas, võtsid 10 last rohkem, kolm last sama palju ja üks laps vähem marju. Kui esimeses tunnis ei valinud viis last söömiseks ainsatki marja, siis viimases tunnis oli vähemalt üks mari iga lapse taldrikul. Keskmiselt valiti lõpus söömiseks 1,1 mari rohkem kui alguses.
Kokkuvõtvalt sain tõdeda, et juba üheksa koolitunni pikkuse sekkumisega muutus laste toiduvalik julgemaks ja nad on loodetavasti ka edaspidi pisut rohkem avatud erinevate köögi- ja puuviljade ning marjade söömisele või vähemalt proovimisele. Muutuse loomisele aitas kindlasti kaasa sunnivaba keskkond, kus lapsed said oma meeli kasutades rahulikult toiduga tutvuda. See tõi neid lähemale mõistmisele, et taimed on huvitavad, ilusad, isegi lõbusad ja mis peamine – ka maitsvad. Väärib märkimist, et läbiviidud tundide jooksul ei kasutanud me kordagi õppekööki. See tähendab ühest küljest, et sellist toitumisõpetust saab kenasti läbi viia tavalises klassiruumis ja teisalt ka seda, et köögi kasutamise võimaluse korral saab lapsi panna ka toitu valmistama, mis kõigi eelduste kohaselt peaks lõpptulemusele veelgi soodsamalt mõjuma.
Oma lõputöö näitel usun tugevalt, et lasteaias ja koolis tuleks keskenduda meeltepõhise toitumishariduse andmisele. See on laste jaoks õppimine sellisel viisil, et nad isegi ei saa aru, et õpivad. Samal ajal aga lükatakse ümber vanu uskumusi ja kinnistuvad uued teadmised, mis aitavad kaasa tervislikemate toitumisharjumuste loomisele.