Lõuna- Eesti Toidukonverents
10. oktoobril toimus Lõuna-Eesti Toidukonverents ‘’Talust Kooli’’, kus keskenduti koolitoidule ning haridusasutuste toiduhankimise kitsaskohtadele ja arutati, kuidas suurendada haridusasutuste menüüs ka mahetoidu, sh meie väiketootjate mahe toiduvaliku hulka.
Ettekande tegi ka Meelte Kooli asutajaliige ja toitumisterapeut Triin Muiste, kes nentis fakti, et kolmandik Eesti lastest on ülekaalulised või rasvunud, mis on pea kolm korda suurem number kui sajandi alguses.
Tänapäeva kiires ja valikuvabadusi täis maailmas on toitumisharjumused küllaltki kehvad, küll tarbitakse liigselt maiustusi ja karastusjooke, tihe on ka selektiivne toitumine, mis tihtipeale jõuab kiirtoidu valikuni ning liiga vähene puu- ja köögiviljade osakaal menüüs.
Koolitoit on ühe noore inimese igapäevase elu osa ja mõjutab neid tohutult, kannatada võivad saada nii tervis kui ka õppeedukus. Lapse tervis tihtipeale ei anna veel nii selgelt ja palju märku, kui tervis kannatab, küll aga ei peida see end lõputult ja hiljem on kõiki neid tagajärgi keerulisem ravida, lisaks tõstab see tohutult inimkonna ravikulusid, siia juurde veel ka asjaolu, et hilisemas eas on tervist kahjustavaid harjumusi tunduvalt raskem välja juurida.
Teiseks ja mitte vähem oluliseks teemaks on toidu raiskamine, 2020 aastal Eestis läbiviidud uuringu kohaselt tekib aastas inimese peale 127 kg toidujäätmeid, millest oma osa ka koolidel ja lasteaedadel, sest lapsed toitu ei söö. (https://www.sei.org/wp-content/uploads/2021/05/toidujaatmete-ja-toidukao-teke-eesti-toidutarneahelas-2021.pdf)
Mis muutusi peaksime läbi viima koolides, et olukorda parandada?
Lõunasöök peaks katma 30-35% noore päevasest energiavajadusest, oluline on jälgida toidu kvaliteeti ja päritolu, sealhulgas võiks vähemalt 20% olla mahe.
Suur mõjutegur lõuna söömisel on kindlasti ka kellaaeg, kas lapse kõht on selleks ajaks üldse tühi või vastupidiselt on tugev nälg juba kustutatud kiirete snäkkidega, milleks näiteks koolikohvikust ostetud šokolaad? Tihedam murekoht on tõenäoliselt liiga varane koolilõuna kellaaeg, mis kindlasti on seotud ka koduste hommikusöögi harjumustega, juhul kui kodus on päeva alustatud kosutava kõhutäiega ei ole ju kaks tundi hiljem veel isu lõunasöögi järele, teisalt on aga ka palju neid, kes kodus kas üldse hommikuti ei söö või teevad seda minimaalselt, kuidas siis rahuldada nende laste näljatunnet? Kas ehk peaksime pakkuma noortele võimalust tervislikeks vahepaladeks, mis hoiab ära nälja ja samas ei sunni kiirelt magusa järele?
Lisaks kõigele eelnevale pole suures pildis kasu täiuslikust koolilõunast, kui üleüldine toiduharidus on puudulik. Ei saa lootma jääda, et kodudest tulevad kaasa teadmised mitmekülgseks toitumiseks, kui ka kodustel on algharidusest puudulikud teadmised selles vallas. Väga oluline on üha rohkem hakata rõhku panema teadmistele toitumise valdkonnas ja seda juba varasest noorusest peale. Näiteks on Soomes riikliku alushariduse osa Sapere meetodi juurutamine, mis õpetab lastele varasest noorusest peale maitsma, nuusutama, katsuma ja teadlikult toitu enda tervise heaks kasutama.
Märkimisväärset rolli mängib alati ka toidu serveerija ja serveering ise. Kuidas suhtub ja räägib toidust inimene, kes seda pakub, millised on tema teadmised ja harjumused? Kas eine on taldrikusse kiiruga visatud, et kõik õpilased ikka vahetunniga ära toita või on see asetatud taldrikule teadlikult ja isutekitavalt? Võibolla võiksid lapsed toitu endale hoopis ise serveerida, kas nii oleks ka vähem toidu äraviskamist? Maailmas, kus meil hetkel on palju suuremad võimalused toidukunsti nautimiseks, kui ehk kunagi varem, pööratakse sellele ka paratamatult rohkem tähelepanu, kui mitte teadlikult, siis võib olla see visuaalselt kurvapoolne toit üks põhjus, miks noor isegi enesele teadmata selle valimata jätab. Kokkadest rääkides peame loomulikult ka mõistma nende suurt koormust, vähet puhkamist, võibolla ka aegunud teadmisi, mida koolitustega ei täiendata ja neid koolitusi ei peaks saama vaid koolikokad, vaid me kõik, vähe on kasu sellest, kui vaid pisike lüli kogu ketist on tugev.
Viimaseks ja mitte sugugi vähem oluliseks teemaks on meie koolide kohvikud, kes otsustab, mis valik tooteid seal on? Miks on pea alati see valik kiired süsivesikud, mis rikuvad isu ja tekitavad sõltuvust? Kui me ei soovi, et lapsed vahetundidel end suhkrut täis sööks, kuna eelmisest šokolaadist on juba omajagu aega möödas ja veresuhkru langus hakkab uut nõudma, siis miks üldse anda see võimalus, milleks luua ahvatlusi ja samal ajal rääkida, kui ebatervislik see neile on? Võibolla on üks kõige lihtsam ja kiirem muudatus, lisaks jutule ka tegusid teha ja luua noorele inimesele keskkond, mis pole täis toite, mida ,,ei peaks sööma,,. Kas ja kuidas võiks reguleerida Bolti ja Woltiga toidu kättesaadavust koolides, samas kui see on ainus valik, mida laps eelistab süüa, kas see pole siis parem kui mitte midagi? Sellised erandid mõjuvad aga pigem halvasti teistele, kellel ehk pole võimalusi endale meeldivat toitu tellida ja olgem ausad, kas see tellitud toit on üldjuhul mõni burger, pitsa või tõesti noorele inimesele täisväärtuslik lõuna? Oleks ju tore, kui eesmärgiks võtta teadlikkus paremast toidust meie tervisele ja mitte ainult teadmised, vaid ka praktilised meetmed, mis ei pane lapsi isegi mõtlema, et võiks midagi muud tellida või hoopis kaneelisikesega tänast lõunasööki asendada.
Lotte lasteaia külastus
Oktoobrikuus käisime külas ka Lotte lasteaia lastel, kellele tutvustasime erinevaid köögivilju, uurisime koos lähemalt, millised on erinevad maitsed, põnevust lisas köögiviljadest erinevate vormide ja kujude lõikamine, mis andis lastele aimu, kuivõrd erineval viisil saab toitu serveerida. Tutvustasime, millal on toiduga mängida õige ja isegi vajalik, et tutvustada uusi tekstuure ja maitseid, samal ajal muidugi rõhutades, et toidu raiskamise ja mängimise vahel ei peaks võrdusmärki tõmbama. Lotte lasteaeda külastame veel ka novembrikuus!
Siin ka väike video meie teadmisterohkest külastusest lasteaias.
Uma mekk
Lisaks võis oktoobrikuus leida Meelte kooli tegevustelgi Uma Mekk laadalt. Kes veel ei tea, mis Uma Mekk endast kujutab, siis väike tutvustus ka – Uma Mekk on toiduvõrgustik, mis ühendab enda alla Vana-Võrumaal tegutsevad väiketootjad, kes kasvatavad kohalikku toorainet või kasutavad seda toodangu valmistamisel. Vaatamata tormisele sügisilmale jõudsid meie telgini paljud lapsed, kes said maitsta, katsuda ja uudistada erinevate köögiviljade kallal, lapsed olid usinad katsetama, enamus teadis täpselt, mis meil lauale valmis pandud oli, kuid uute teadmisteta ei lahkunud keegi! Muidugi said vahvaid ja praktilisi ideid ka lapsevanemad, kuidas kodus kasvõi porgandile uus ilme anda ja vaheldusrikkust taldrikul pakkuda.
Uuendused Meelte koolis
Üks mitte sugugi vähem oluline sündmus toimus ka oktoobrikuus, milleks oli meie Meelte kooli kodulehe valmimine, kanal, kust veelgi rohkem põnevat infot meie inimesteni jõuab! Tervitame avasüli uusi liikmeid, kes meieni oktoobris jõudsid ja koos liigume mitmekesisema toidulaua suunas!